Tahan lennata.

Yo.

Pealkiri on niisama, lampi. Jah. Postitan eesti keeles, kuna Annela soovis nii. Ning ta on nunnukas. Niiet täidan su soovi, kullake. Mis ma räägin? Ega ma eriti ei oska pajatada midagi. Koolis on iga päev vägagi ebamugav. Pidevad nähvamised ning muu jama. Õpetajad ka asja paremaks ei tee.


Muusikakoolis on ka hetkel suht võimatu. Käsi teeb tohutut valu ning ma ei tea kuidas ma end läbi vean. Aga ma pean. Ma saan. Ma tahan. Ma suudan. Ma saan. Ma olen selleks võimeline.

Kuna hetkel selline -- eestimaine postitus on, postitaks siia ka oma Eesti Vabariigis tuntud laulja. Kes on minu lemmik. Kuna ta niikuinii seda ei loe, siis võin siin vabalt pajatada. (Kui loeb siis ma ei julge enam kunagi seda lehte külastada.)

Tsau Norman Salumäe. Sul on tore bänd, August Hunt. Minu lemmik bänd Eestist. Jah. Sa oled ise ka armas, hehe.

Igati utoopiline, kuidas ma suudan end kokku võtta. Vanemad ka kaasa ei aita, tõesti. Ma ei taha kurta kuna tean, et mu olukord pole pooltki nii hull kui nii mõnelgi teisel, aga ma sooviks et ei oleks nii nagu hetkel. Istun ma arvutis : miks ma koguaeg seal olen ; olen oma toas : mida ma norutan ; vaatan aknast välja : mis mul jälle viga on; olen nende juures, vaikides : kas ma enam rääkida ei oska; ei jõua sel hetkel õppida : ei hooli oma tulevikust ja arvan, et kõik mis nad minu jaoks teinud on, on mõttetu.


Aitäh, emme ja issi.

Miks nad aru ei saa? Ma EI OLE enam see sama väike tüdruk, kes armastas naerda, roosat ja oma kaisukaru. Ma olen tüdruk, kes on alustanud enda kinni nõelumisega, kes armastab rasket muusikat ja musta värvust. Ma olen tüdruk kes sooviks vahest veidi rohkem mõistmist. Jah, ma tean, et nõuan palju.

Ma ei tea kas homme on orkester või ei. Ma ei jõua enam. Miks ma muutun mõeldes nii kurvaks? Nagu mingi haigus - natukene oma ette olen, tekib peale suur nutmis tihk. Ma olen imelik. Veidrik. Ning ma nõuan liiga palju.


Ma armastan oma kassi.

Karlos kus sa oled? Ma tahan sind kaisutada. Kuulaks muuskat ... siis ilmselt mu tuju tõuseks. Viivuks. Aga ma hakkan vaikselt otsi kokku tõmbama, mis seal ikka. Olen juba üpriski pikka romaani teile siia kokku kirjutanud. Ma ei oska eriti end väljendada. Mis teha.

Peaks vist tihedamini eesti keeles kirjutama. Hea tunne on. Nagu ei olekski mingi tohutu võõras, kes puude tagant piilub ja õelalt näkku irvitab.

3,2,1 we came to fuck.

My Chemical Romance. Ah ma armastan teid. Ma armastan teid niiiiii palju. Miks te Eestisse ei tule? Ma olen teid juba peaaegu 7 aastat armastanud. Sooviksin ju. Vägagi. Juba peaaegu 7 aastat.

Aastal 1995, kuuendal mail, kell 16:28 sündis Allmere perre tüdruk, kellele veel nime valmis polnud mõeldud. Ta vanemad ei olnud ühel meelel. Ema soovis tirtsu nimeks panna Paula, oma surnud isa järgi keda ta oli unes näinud ja kes oli tungivalt soovinud, et järgnev võsuke peab just tema järgi tuletatud nime kandma. Isa soovis aga tüdrku nimeks panna Kelly. Talle lihtsalt meeldis see nimi. Ja väikeses alevikus Koerus ei olnud ka kedagi teist selle nimelist. Ühel päeval tuli pereisa koju, näol uhke naeratus ning lehvitas valgeid paberinässakaid, kuulutades rõõmsalt : "Lapsel on nimi. See on Kelly." Egas siis midagi, nii ma omale nime saingi.

Iga inimene soovib oma ellu killukest õnne.

Nüüd 15 aastat hiljem soovib tüdruk oma nime muuta. Soovides austada oma vanaisa soovi. Kelly Nicole Pauliine Allmere. Paula. Ei, liiga tüdrukulik minu jaoks .. või ... ma isegi ei tea. Pauliine sobib mulle paremini ning seal on Paul sees.

Kuidas nimetada tegevust, kui inimene istub ja üritab midagi loovat välja mõelda? Ma nimetan seda punnimiseks. Mina punnin hetkel. Jah.

Postituse lugu on August Hundi poolt. Thomas Malthus on surnud, mu arm. Üpriski kaua olen seda lugu juba imetlenud. See on puhas kunst.

Rahvaarv peatumatuna paisub, nõnda palju ressursse on raisus;
peagi ägame õuduste kaisus.
Iga samm nõuab kõrgemat hinda, iga jalg oma lappi maapinda.
Seda teed tulevikku ei minda.

Õnneks muutub me maailma nägu.
Kasvab teadmine, taganeb hägu.
Uude lootusse künname vagu.
Jõud on kõikjal, kui otsida tihkad, sinu võimuses kõik, mida ihkad.
Tuleb saada vaid pakule pihta.

Taevad ootavad.
Aeg on lahkuda.
Jumalaga, Maa!

Avakosmost ja meredepõue tunda on meie kohus ja nõue.
Täna koos mingem tubadest õue!
Joogem januga teadmistelättest, võtkem tulevik eneste kätte,
jõudkem mõttega tegudest ette!

Taevad ootavad.
Aeg on lahkuda.
Jumalaga, Maa!
Taevad ootavad.

Meie aeg on käes — on käes.
Meie aeg on käes — on käes.
Meie aeg on käes — on käes.
Vaata vaid, ja näed — sa näed.

Mis seal ikka. Mhmh, telekas näitab homofoobe. Ei istu see mulle. Laske inimesel elada, tõesti. Nemad ei tule teile ütlema, et :

KUULE HETERO! SA PEAD OLEMA HOMO SEKSUAALNE!

Minu jaoks ei ole see normaalne. Mis teha. Eks ma olen selline ... imelik. Aga ma olen lahe. Jah. Jah.

Ma nüüd tõesti lähen. Siit muidu sünnib midagi liigagi pikka. Tsau. Jah. Tsau.

Annela on lahe.

Aaaaa, ma maksin täna kunsti raha ära. Ma olen nüüd 60 krooni vaesem. Nuuks.

Tsau.

Edit : Isa ajab närvi. Mida ta käsutab koguaeg. Fuck you. Ma enam ei jõua viisakas olla.

Head päeva/õhtut!