Ma ei taha seda. Ma ei suuda seda. Ma ei tee seda. Ma ei kannata seda. Ma ei näe seda. Ma ei tunne seda. Ma ei liiguta seda. Ma ei puuduta seda. Ma ei lase end sellele mõjutada.
Praegu. Just sellel hetkel pannaks minu selja taga jõulu kuuske üles. Muusika käib ka et ma ei kuuleks selle sahinat, aga nagu ma ei tea mis nõidusel kuulen ma kõike siiski. Kõik halb tuleb meelde jälle. Nagu filmides, pildid jooksevad silme eest läbi. See on nii kohutav. Ma ei saa vist enam selle eest enam põgeneda. Ma ei saa enam teeselda et see kõik mind ei mõjutanud. Koor hakkab maha tulema.
Vahel sooviks end oma tuppa sulgeda ja enam mitte kunagi välja tulla. Põgeneda kõige selle eest mis mind igal pool ootab. Hetkel jõulud. Järsku hakkas jube külm. Värisen üleni. Tahaks kellegagi rääkida, kes oskaks teha kõike nii, et enam valus ei oleks. Aga ma tean et ta minuga ei räägi, vähemalt ise mitte. Ja vähemalt vabast tahtest mitte. Ma olen tema jaoks nüüdseks mingi tühi koht. Olen selles kindel.
