You never know how strong you really are. Until being strong is the only choice you have.

Ma ei taha seda. Ma ei suuda seda. Ma ei tee seda. Ma ei kannata seda. Ma ei näe seda. Ma ei tunne seda. Ma ei liiguta seda. Ma ei puuduta seda. Ma ei lase end sellele mõjutada.

Praegu. Just sellel hetkel pannaks minu selja taga jõulu kuuske üles. Muusika käib ka et ma ei kuuleks selle sahinat, aga nagu ma ei tea mis nõidusel kuulen ma kõike siiski. Kõik halb tuleb meelde jälle. Nagu filmides, pildid jooksevad silme eest läbi. See on nii kohutav. Ma ei saa vist enam selle eest enam põgeneda. Ma ei saa enam teeselda et see kõik mind ei mõjutanud. Koor hakkab maha tulema.

Vahel sooviks end oma tuppa sulgeda ja enam mitte kunagi välja tulla. Põgeneda kõige selle eest mis mind igal pool ootab. Hetkel jõulud. Järsku hakkas jube külm. Värisen üleni. Tahaks kellegagi rääkida, kes oskaks teha kõike nii, et enam valus ei oleks. Aga ma tean et ta minuga ei räägi, vähemalt ise mitte. Ja vähemalt vabast tahtest mitte. Ma olen tema jaoks nüüdseks mingi tühi koht. Olen selles kindel.
Jube kuidas üks asi võib nii aeglaselt seest sööma hakkata. Täpselt nagu koi, või mis iganes. Elab sees, kripeldab vaid. Vaikselt hakkab end välja sööma, näksides, väikeste ampsude kaupa. Kuni lõpuks jõuab pealispinnale ning objekt muutub kasutuskõlbmatuks. Enamjaolt me pääseme sellest, et see asi välja pääseb. Kõik jääb sisse, arm jääb alles. See asendub lihtsalt uute emotsioonidega, paremate ja halvematega. See surutakse taha tasku. Vahel isegi unustatakse.

Homme on jõulupidu ning ma just sel hetkel jõudis kohale mida ma jõulude juures kõige enam vihkan. Emotsionaalsust, armastust. See teeb lihtsalt mulle haiget. Ma isegi ei tea miks ma nii katki olen. Võib-olla mul lihtsalt puudub toetav post. Mida ma tegelikult vajaksin, aga ma pean teiste jaoks ka tugev olema. Neil on suuremaid muresid kui mul. Ma ei ole maailma naba. Ma ei tohiks pool aastat ühe asja pärast end magama nutta. Aeg oleks kõigest üle astuda.

See bänd ... ma isegi ei tea mida öelda. Sellel aasta vahetusel saab seitse aastat täis. Ma täpselt aega ei mäleta, aga esimesena kuulsin neist enne seda kui nende teine album välja tuli. Oi, kui ammu see oli. Meeldisin nad mulle kohe. Vampires Will Never Hurt You jäi minuga. Siiani on. Ma olin kaheksa aastane könn. Miks ma sellist muusikat kuulasin? Ei tea. Aga nende muusika köitis mind. Siis tuli I'm not okay muusikavideo. Üle aasta oli möödunud. Vist. Seda ma tean, et ma olin aasta vanem. Ja ma armastasin seda lugu. Kodus kuulasin, olin lasknud vendadel selle loo plaadile kirjutada ning kuulasin seda vanast CD mängijast, mille ma vanemalt vennalt aega ajalt laenasin. Kui Helena tuli läks asi intensiivsemaks. Otsisin nende kohta informatsiooni. Lasin vendadel tõmmata kõik olemas olevad lood. Need plaadile kirjutada ja kuulasin neid jälle, nii tihti kui sain. Vahel hiilisin öösel ning varastasin vanema venna selja tagant ta CD mängija kui ta seda lubanud ei olnud. Kuulasin ka sel ajal mingeid Vanilla Ninja'sid ja asju, ma isegi ei tea kas ma õigesti selle kirjutasin ning loogiline et vanemad mul kiitsid seda muusikat rohkem heaks kui My Chemical Romance't ning kaua ma enda väikest emomuusika armastust jätkata ei saanud. Nii jäigi asi üpriski kauaks unarusse. Kahetsen siiani et lasin kõige vahele selle kiilu lüüa. The Black Parade oli väljas, üle aasta vist olnud. Olin 13, sattusin Helena peale, kuna keegi oli sellega Sims2'le video teinud, või vastupidi. vahet pole. Kõik jooksis kokku, süda paisus. Mäletan siiani seda emotsiooni. Olin vist nende bändi nime unustanud. Loll laps. Aga siis ma sain järjele. Ajasin end kurssi kõigega mis vahepeal juhtunud oli. Olin nende järele hull, nende muusika, Gerardi hääle. Kõige. Siis Gerard abiellus, sai lapse. Frank abiellus. Bändil tuli paus. Ma olin nii shokis, kui teada saan. Reaksioon kui tuli uudis, et Gerard on nüüd isa siis ma olin õnnelik ta üle, aga kui ma aru saa et see tähendab et ilmselt tuleb paus, suhteliselt murdis mind. Ma olin nende muusikast sõltuvuses. Siis olid jõulud. Ma ei tea millal ta tegelikult isaks sai, ei ole mingi jälitaja. Aga teada sain jõulude aeg. Tore jõulukingitus 14 aastasele tüdrukule saada taeda et ta lemmik bänd enam natuke aega ei eksisteeri. Jah sain üle. Nüüd. See aastanovembris tulid nad tagasi. Alustades 'Na Na Na' singliga, seejärel 'The Only Hope For Me Is You' ning 'Sing'. Tasuta andis bänd enne albumi välja ka 'Save yourself (I'll Hold Them Back)'. Nii paljud nägid mu reaktsiooni kui ma 'Na Na Na' video avastasin. Msn'i konvekas. Ma olin hullumas. Ma nutsin. Õnnest. Aasta on möödunud sellest kui ma teada sain, et pean ootama mil neist jälle kuulen ja nüüd on nad jälle tagasi.

Tell me I'm an Angel, take this to my grave.

Nii ongi, tihti arvan et sõltun muusikast liiga palju. Aga võib-olla lihtsalt peab nii olema. Ma ei tea. Nendest kirjutamine tegi südame soojaks. Ma armastan neid. Ma armastan muusikat.

When the lights go out will you take me with you?
And carry all this broken bone through six years down in crowded rooms.

And highways I call home .
Is something I can't know till now till you picked me off the ground.
With brick in hand, your lip gloss smile, your scraped up knees and.

If you stay I would even wait all night or until my heart explodes
How long?
Until we find our way in the dark and out of harm
You can run away with me anytime you want

Terrified of what I'd be as a kid from what I'd seen
Every single day when people try and put the pieces back together
Just to smash them down
Turn my headphones up real loud I don't think I need them now
'Cause you stop the noise
 

And if you stay I would even wait all night or until my heart explodes
How long?
Until we find our way in the dark and out of harm
You can run away with me anytime you want

Anytime you want
Anytime you want

Don't walk away, don't walk away

Don't walk away.

'Cause if you stay I would even wait all night or until my heart explodes
How long?
Until we find our way in the dark and out of harm
You can run away with me
You can write it on your arm
You can run away with me anytime you want

See oli nende uuelt albumilt, Danger Days: The True Lives Of The Fabulous KillJoys, lugu 'Summertime' . Hea lugu on, väga hea.

Ma tunnen kuidas meie vahele lõhe tekib, kas tead? Täna rääkisime ka nagu võõrad. Pole teemat. Jälle jõulude ajal. Kõik halb, absoluutselt kõik. See reede. Mul tuleb see üle elada. Kui ei ela siis pole midagi teha.

Kõik ei ole hästi. Miski ei ole hästi. 

Tsau.