Kui Ke$ha Euroopa tuurile tuleb, kas siis sellel perioodil on ta Ke£ha?

Tsay. Ma pole siia jälle nii kaua kirjutanud ja ma isegi ei tea. Selline blokk on üleüldse peal olnud koguaeg. Suht tohti mingi vaidlen iseendaga mõtetes. Mis ei ole normaalne. Uskuge mind. Mõni üksik dilemma on OK, noh näiteks 'Kas ma kannan täna roosat T-särki?' 'Ei, ma arvan, et mus sobiks siiski paremini.' Aga ma põhimõtteliselt räägingi endaga. Nagu, põhimõtteliselt nagu igaäevased vestlused mõne sõbraga. Kuigi ma vannun, ma ei ole iseenda sõber. Ma ei viitsiks kellegi sellisega sõber olla. Hah, nali. Ma olen üli awesome ning ma ainult enda seltsis passiksingi.


'Igav on.'
'Ega tegelikult eriti ei oleks, kui ma viitsiksin tunni tähelepanu pöörata. Saaksin targemaks ja puha.'
'Ei, ma ei viitsi. Ma parem vahin lage.'
'Kurat küll, kuula nüüd mis Moora räägib. Ega ta niisama suusoojaks sinna palgatud ei ole.'
'Aga ta paneb niikuinii mulle kahe järgmises töös. Mis ma ikka kuulan siis.'
'Oh issand, eks sa ise olid loll ja ei teadnud piisavalt riike. Saa üle siis.'
'Oo, neli minutit on tunni lõpuni.'


See on suht see, mis mul iga tund peas käib. Muidugi siis just selle aine õpetajaga, aga ma olen Moora peale pahane ja oli vaja kuidagi omamoodi seda välja elada. Kuigi kui nüüd selle peale mõelda siis ega see mul paremaks küll olemist ei teinud. Oi, mis üllatus see küll oli.

A ja suht postituse pilt on Gerard Way. *insert pervy wink smile right here* Esimene põhjus kuna ma armastan teda nii kuradima palju. Teine põhjus kuna tal on nii super-duper hääl, et ma ainult seda kafiksingi. Kolmandaks kuna ta on nii äge. Neljandaks kuna tal on hetkel ägedad punased juuksed. ( kuigi pildil ei ole ) Viiendaks kuna ta on nii ilus. Ja kuuendaks kuna ta on nii mõnusalt bitch.

Jup, nii ma räägingi oma iidolist. Lalalalalalalala.

Tegelikult ma peaksin muinasjuttu kirjutama. Mingi ulme ju. Pool Harry Potter ikkagi, mis seal ikka. Suht elab treppide all majapidamis asjade jaoks mõeldud konkus... ei. Üleüldse ei ole tuttav. Mkm. Ma lihtsalt tahtsin Harry Potteri ja Mees-Tuhkatriinu mix-up'i teha. Sue me.


Kenneth jälgis hirmuga kuidas neljane kamp temast aastaid vanemad poisse tema poole sammusid. Silmis selline pilk, mis poisile judinad mööda selga jooksma pani nagu pisikesed ämblikud kellega ta oma konkus voodit jagas. Ta peast käis läbi kiire mõttevälgatus. Võib-olla suudaks ta nad eemale tõugata võluväe abil, mida ta juba oma sõrmeotstes särisemas tundis. Ei, rapputas ta pead. Oma maagilisi võimed kasutab ta ainult siis, kui see suudab elu päästa. Ta ei saa seda keset tänavat nelja täiskasvanud mehe ees kasutada. See oleks sama hea kui stendile püstitada kiri : 'Olen tohutult väärakas ning ma suudan asju endast eemale lükkata. Ning üleüldse olen ma nagu Harry Potter, ilma välgunoole kujulise armita ja võlukepita.' 
Samal ajal kui Kenneth keelega üle oma kuivadeks tõmbunud huulte tiris ja käed rusikasse surus vaatas Melody hirmunud pealt kogu tseeni. Ta ei suutnud valida, kas ta peaks oma parimat sõpra kaitsma ning välja vihastama oma vennad kes talle peavarju pakkusid või vaatama pealt kuidas ta sõber halastamatult peksa saab ning kaotama usalduse kellegilt kellelt ta seda kõige rohkem vajas. Sügava hingetõmbega astus tüdruk Kennethi ette, vaadates seisma takerdunud mehi nii mõrvarliku pilguga kui ta ebareaalselt helesinised silmad lubasid. "Mida te omaarust teete? Mängite matsosid? Te veidike vanad selle mängu jaoks ei ole või?" küsis ta valjult, võppatades kui kõik neli valjult naerma hakkasid. "Mel, kullake, astu eest palun," sõnas neist kõige pikem ning tüdruk raputas ägedalt pead. Kuigi ta teadis, et temale midagi ei tehta ning et teda ka selle vembu eest sellest räpasest ühetoalisest korderist ära ei saadeta, peksis ta süda nagu väiksel linnul. Ta tundis kuidas ta sõrmeotsad hirmust tuimaks muutusid. "Kenneth ei ole süüdi," ta pilk rändas hetkeks selja taha ning kohtus poisi peaaegu mustade silmadega. Melody haaras poisi käest ning pigistas seda tugevalt, "mina võtsin teie savu endale. Ta lihtsalt tahtis mind kaitsta." 


Noh ütleks nii, et sellest ei tule mingit muinajuttu mida oma paari aastastele pränadele ette lugeda. Pigem nagu mingi fiction mis algab 'Elas kord' ning lõppeb 'Elas õnnelikult elulõpuni'. Mis seal ikka.

Sõrmed on ka külmad ja tegelikult peaksin nüüd tõsisemalt sellele imalikule muinasjutule keskenduma ja selle mitte le kahe A4'ja kirjutama.

Olge lahedad ja igast muud plära. Ayo Bai.