Minu nõrkus ...

Tsa, ma olen täna nii palju mõelnud. Nagu viimase kahe tunni jooksul vn. Ja ma suht olen aru saanud miks mul tihti halb tuju on. Kuigi ma muidugi ei ole kindel, aga ... äkki on mul silme ees migni perfektsioon mida ma ära ei saa. Kuna mul on nii suured tujud, vahe peal on mul suht pohh mis mult peeglist vastu vaatab, aga enamjaolt ... ma ei ole kunagi rahul. Kuigi nüüd 15 aastaga võiksin juba oma vigadega leppida, aga mai suuda. On lihtsalt nii palju vigu mis mind koguaeg piinama jäävad. On nii palju inimesi kelle jaoks ma tahaksin täiuslik olla. Aga ma ei suuda seda ja see on suht heart breaking.

Plus, mul on kahtlane tunne, et ma olen kaotanud kellegi kes on mulle nii tohutult kallis.. ma ei ole nii kaua rääkinud ning vahel oli aegu kui ei olnud päevagi kus me ei rääkind, kus me ei naernud. Mdea isegi midagi teha enam. Kas ma peaksin alla andma? Oma uhkuse alla neelama? Oma kangekaelsuse alla neelama? Oma solvumise alla neelama? Ma ei tea, ei tea. Ma lihtsalt loodan, et see on mingi faas, ma ei ole lihtsalt valmis veel. Mind tõesti-tõesti ei kõiguta et sa seda tegid, mulle tegi haiget see et sa mulle sellest ei rääkinud. Aga mdea, ma ei suuda kunagi kellelegi öelda, et ma olen solvunud. Ma olen nii palju juba sellega ära rikkunud. Rikun veelgi. Põhjus milles ma pealmiselt ennast süüdistan et inimesed minuga suhtlemise lõpetavad: ma ei näita piisavalt, et hoolin. Aga ma hoolin. Ma tõesti hoolin. Vahel liiga palju, vahel to the point where it hurts. Ning ma lihtsalt ei suuda seda välja näidata.

Kuid ausõna ma ei tea kui palju ma veel suudan kedagi kaotada. Ei suudagi enam. Need kes alles on jäänud on liiga kallid. Ning mdea, mul on pidevalt tunne et ma ei vääri neid ja et ma teen neile haiget ja et nad väärivad minust palju paremat. See on nagu ... mdea needus i guess. Aga ma olen isekas, kangekaelne, suurte tujuhüppetega, ensessetõmbunud. Kuigi ma tahaksin olla isetu, rõõmus ning lahtine inimene. Täpselt vastand sellele kes ma tegelikult olen. Ma vihkan ennast, ja ma mõtlen seda surm-tõsiselt.

Niiet äkki ma olen siis väärt seda, et kõik minust vaikselt irduvad. Irduge rahus, ma saan aru. Lihtsalt, ma tunnen end nii üksi hetkel, olen tundnud juba nii mitu päeva. Ning mul on nii suur uni. Aga miski ei lase mul magada. Aga mdea, koolis üritan rõõmus olla. Tsao.