Seitse mõttet, mis läbi mu pea kõige tihedamini käivad.

Cut yourself in conversation, cut a line to make me feel alive.

Cause you know I'm not alive.

And leave me with your complications, take your life you feel like taking mine.

Meeting God we stand in line; not alone.

Nowhere to go, I'm not leaving, not going. I'm not kissing you goodbye.

On my own, I'm nothing, just bleeding, I'm not kissing you goodbye.

Tsau! Väiksed lapsed tekitavad tohutut peavalu. Ühel hetkel on nad tõsised tublid ja nunnud ja head, teisel hetkel käib pahandus pahanduse otsa. No kurat küll, tõesti. Õh. 

Pole siia jälle kaua midagi postitanud ning kasutan oma uut kommet ja süüdistan Rogerit! Mis siis, et tema sellega kuidagi soetud ei ole. Ikka süüdistan teda. Lalalalala. Ei tegelikult, 1-4 august oli laager ja tõsiselt palju tahan sinna tagasi, ei oska isegi kirjeldada kui väga ma seda kõike igatsen, eriti viimast õhtut ja üleüldse noh. ÕHHHH! Miks ei või see laager kauem kesta? Mingi ... aasta? Okei, nali jah kuid siiski. Kuid paar nädalat oleks siiski tore ju. Oleks aega kõigega harjuda enne kui laager läbi saab. 

Mis veel? Mul on hakanud tunduma, et mulle meeldib blogida vaid siis, kui mul halb tuju on. Hetkel on mul paha olla, pea valutab, Gert ei kuula absull sõna ja näitab tõsiselt iseloomu. Üldse absoluutselt KÕIK. Armastusfilmid on mulle küll hetkel absoluutne no-no. Tahaks endale peksa anda, et nii mõtlen. Aga ega vahet pole, enda vihkamine on mul niikuinii juba tavaliseks muutunud. Ei leia enam midagi, mida enda juures sallida. Kas pole mitte tore?

18 päeva pärast hakkab kool ka. Ei suuda ära oodata. Naljakas mõelda tegelikult, et minusugune looder tahab kooli. Aga ma tahan, kõik on uus ja tõotab tulla midagi sellist, mida ma tõesti nautida võin, mitte vangitunnet tunde jälle. Muusikakool oli ainus, mis mind kooli suhtes hästi tundma pani selle 9 aasta jooksul. Kui pühapäeval koju lähen siis tuleb veel see niiöelda "kooli-shopping" ka ära teha. Kuskil ma isegi ei tea kus. Koerus igatahes mitte. Nali tegelikult, koerus koolikotte ja asju ostma ... haha. Aga olgu, vaatame mis mul teema kohta öelda on, sest kui aus olla pole mul hetkel aimugi, kuidas ma sellele vastan. Aga pooleli ma ka ei jäta. Vot.

Ning pildi kohta nii palju: I'm just royally fucked. Ning loomulikult mitte otseses mõttes. Perverdid.

Enamast on mu mõtted sisemised dilemmad, ma isegi ei tea miks. Ütlesin, et ei salli end. Eks see sellest tulebki. Pingerida pole.

1. "Uni on." Nõme mõelda, et kui mul võimalus oleks, magaksin ma ilmselt pooled päevad maha.
2. "Mida ma nüüd teen?" Nüüd ütleks, et seda mõtlen ma kahel olukorral. Ühel hetkel lissalt siis, kui enam midagi teha ei ole ning olen just ühe tegevuse ära lõpetanud. Mida ma siiski teen? Kui see vähe ... sügavam(?) olukord on siis, kui ma tõesti ei tea mida peale hakata. Oma eluga, ise endaga. Üleüldse kõigega. Tihti mõtlen endale kõik üle, teen kirbust kosmose. Kui loll ma õieti olla võin? Mida ma teen?
3. "Tahaksin lissalt olla." Ma arvan, et neid olukordi esineb kõigil, kui enam lissalt ei suuda. Tahaks lissalt olla, mõelda, elada, hingata ilma, et keegi seda karmi pilguga pealt vaataks ja otsiks vigu mida valusamalt kritiseerida kui vaja. Mõnikord tahaksin lissalt olla mina ise, ilma et keegi seda pahaks paneks.
4. "Kurat" Mul küll ei ole mingit mõtte lugejat, mis nüüd loeks kui palju ma mingit mõtet mõtlen ning selle järgi edetabeli teeks, kuid olen üpriski kindel, et see on esikolmikus. Vale vastus? Kurat. Vale noot? Kurat. Väike typo? Kurat. Kukun? Kurat. Teen midagi sobimatut? Kurat. Ei oska enam midagi öelda? Kurat.
5. "Igatsen teda" Mitte kedagi kindlat. Mulle on tekkinud tunne, et ma igatsen alati kedagi. Kunagi pole mul küll. Kuigi jah, ükskord on olnud. Aga sellest me ei räägi. Pean kõigepealt üle saama.
6. "Kas kõik on seda väärt?" Erinevates vormides, käänetes. Olukordades. Aga seda on palju. Kas üleüldse praegune ajurakkude praadimine on väärt seda, et ma lõpuks ühe postituse juurde saan? Ilmselt küll.
7. "Ma ei suudaks ilma muusikata." Jätsin enda jaoks tähtsaima alateaduslikult viimaseks. Ning see tõesti on tõsi. Ainuke kes alati minu jaoks olemas on olnud on muusika. Muusika on elu. Seda ei öelda niisama suusoojaks.

Avastasin, et olen üleüldiselt päris ... sügav ... no kurat see kõlab nii valesti aga mõelge lissalt inglise keeles seda palun. Igatahes jah, avastasin et mul on kas sügav tuju, või olen niisama sügav inimene. Vahet pole eriti, olen kes olen, ja?

Muide. Thirty Seconds to Mars käis Eestis ning sellest hetkest on kõik veidikenegi heledam tundunud. Tundsin kuidas elada, tundsin kuidas hingata, tundsin kuidas armastada, tundsin kuidas olla, tundsin kuidas õnnelik olla. Mu elu oli täiuslik see paar tundi. Ning ma võlgnen selle kõik ainult neile. Ma armastan neid. Kontsert oli lissalt liiga hea et kirjeldada. Aitäh.

Olge tublid ja peske käsi enne kui sööte. Ciao, xx.