Sa ei tea kunagi, mis sinu suletud silmade taga tegelikult toimub.

It's no fun, but I've been here before. I'm far from home and I'm fighting you war.
Not the way I pictured it, I wanted better things.

Some are scared, others killing for fun, I shot a mother right in front of her son.
Take this from my consciousness, and please erase my dreams.

Fight for honor, fight for your life, pray to God that out side is right.
Know we won, but we still may lose, until I make it home to you.
~  "M.I.A (Missing In Action)" Avenged Sevenfold

Olen tükk aega mõelnud, kas weebly peale üle minna või mitte. Siia maani pole tegelikult päris kindel. Kas ma üldse viitsiksin päris otsast alustada kujunduse ja kõige muu jamaga, kindlasti mingi aeg, aga mitte kohe praegu.

Käisin täna koolis harjutamas, peaaegu viis tundi istusin ja mängisin akordionit. Tegelikult olen kooli pärast tohutult mures ja kogu selle tralli peale hakkab stress ka tulema. Kuid kui ma selle nädalaga ühele poole saab, siis on kõik jälle lill. Vaja on vastata ajaloo kontrolltöö, ära teha keemia kodune kontrolltöö, eesti keele kontrolltöö, kirjanduse kontrolltöö, kirjanduse kõne, solfedzo kaks kontrolltööd ... plus veel testega kaasa teha muusikaajaloo arvestus + kuulamine, kirjanduse referaat, ajaloo kontrolltöö. Ilmselgelt ma seda kõike vist ei jõua ja ma stipi ei saa. WIIII! Kehaline on ka nii suur küsimärk. Klaveri lood pean ka normaalse hinde peale ära mängima. KUI ma saan need kõik tehtud siis on vaja ainult eriala 8-10 peale ära mängima, aga see eriti keeruline ei ole.

Hinded on muidu head ...

Miks igas heas peab ka midagi halba olema? Saate aru küll, kui midagi on lissalt nii hästi siis alati on seal kasvõi killuke halba. Tihti tegelikult see killuke teeb palju enam haiget kui midagi see, kui kõiges halvas lissalt krooli ujud. Lumi tuli ka maha ... kõik ootavad jõule. Jingle bells on suurem teema kui võiks. Miks see üldse nii suur ja rõõmus kõigile on? Mulle lissalt ei mahu pähe. 

Ning just täna tundsin kuidas mul üksi olemisest on nii villand saanud. Ning samuti ka sellest, kuidas ma nii kergelt inimeste külge klammerdun kes peaksid olema viimased, kellest sõltun. Tundub nagu oleksin siiani kinni selles 13 aastaste unelmates oma lemmikbändi liikmetele püksi saada, kuigi seda võin käsi südamel öelda, et see mu kavatsus ei ole praegu ega saa ka olema tulevikus. Ükskõik mida ma ka suust välja võin ajada. Minu jaoks on pigem asi selles, et kõik mida ma tahan on neid kallistada ning neid siiralt ning kogu südamest tänada. Kõige eest mis nad teinud on. Kuid oma kõige suuremale "eeskujule" ma seda öelda ega teha saa, niiet ma lissalt loodan, et ta teadis kui paljusid inimesi ta oma muusikaga aitas. Aitäh James Owen Sullivan.

Samuti huvitab mind kui kaugele on inimesed nõus minema, et saada mida tahavad. Täna juhtusin lugema ühte juttu, milles tüdruku loogika ja siirus olid nii läinud, et ilmselt neid sõnu isegi tema sõnastikus ei olnud. Ta oli valmis kõik hävitama. Oma vanemad, sõbrad, lapsed vaid selleks, et täida viia mõni oma soov mis talle tegelikult midagi ei tähendanud. Kuna kinni ta sellest ei hoidnud, vaid purustas ka selle, et oma järgmine tahe täide viia. Kui kaua võib näiteks 8 aastase koolilapse mõistus jääda täiskasvanud naise pähe. Kas ta sealt üldse välja saab? Inimkonna heaolu nimel juba loodan, et see nii on.

Tahan juba 18 olla ja tahan juba piisavalt rikas olla, et saaksin oma esimese tätoveeringu ära teha. Üks ja pool aastat on aeg mis peab minema kiiresti. Muud ma ei palu.

Muide, peaaegu iga inimese animeeritud versioon on ilusam, kui inimene ise.

Muide number 2, kõike ei tasu uskuda.

Tsau.