Misery loves company

Täna teine postitus, aga see tuleb lühike. Vaikselt hakkan magama sättima, aga ma tahtsin niisama veel siin jämmida.

Mõtlesin täna mida ma elult tahan. Kindlasti tahaksin ma ära käija Pariisis. Näha Eiffeli torni, ning veeta seal head aega. Juba piltidelt vaadates seda kohta tahaks lihtsalt üle kõige seal ära käija. Kasvõi ühest päevast oleks piisav. See tundub lihtsalt nii ilus ja romantiline et .. õhh.

Kindlasti tahaksin ka jõuda Hollywoodi ning võib-olla ka sinna kauemaks jääda. Ma ei taha lihtsalt Hollywoodi vaid sellepärast et loodan et mul on seal kergem muusikuna midagi leida aga ka lihtsalt selle gegraafilise asukoha pärast. Need rannad, see ilm. Need palmid. Lihtsalt. MMMMMMM.

Veel tahaksin teha sold out kontserdi Wembely Staadionil. Mis on võimatu aga see on mu unistus ja unistada tuleb. Ja see on minu oma. Lihtsalt, selle suurus ja mis tunne see olla võib. Mdea, ma sügavaelt kahtlen et see kunagi teoks saab aga kui saab siis ma tean et mu elu pole raisku läinud.






Muidugi tuleb sinna lisada paljude mu lemmikbändide kontserdi mida ma tahan näha, pealmiselt siiski : Thirty Seconds To Mars, My CHemical Romance, Papa Roach, Good Charlotte, Framing Hanley, Muse, Hopes Die Last jt.

Igatahes, ma nüüd kaon. Ciao.